OSADES Anne Reemann (Tallinna Linnateater), Tarvo Krall, Lauri Nebel, Alo Kurvits, Jürgen Gansen (Kuressaare Teater), Markus Habakukk (Kuressaare Teater), Silver Kaljula, Lotta Lizbeth Hirv ja Segakoor Hellas
LAVASTAJA Üllar Saaremäe KUNSTNIK Ketlin Saaremäe
Autor kirjutab:
See on lugu noorest hakkajast mehest, kes tahab midagi korda saata, aga keda ümbritsevad rumalad ja laisad rahvamassid. Viimased mõtlevad üksnes palaganile ja õllejoomisele, räägivad oma valitseja kohta inetuid laimujutte, aelevad ringi ega aita mitte põrmugi oma kuningat. Ütleme nii, et see on lugu demokraatia pahupoolest.
Tegu pole Kreutzwaldi «Kalevipoja» dramatiseeringuga. Põhistoori on sama - Soomes-käik, Põrgus-käik, Assamalla lahing - on kõik sees, aga teistmoodi nähtult. Lisaks on võetud motiive «Kilplastelt.
Mulle ei tundunud eriti huvitav Kalevipoja kulul nalja teha. Minu näidendis on Kalevipoeg väga positiivne tegelane. Tegelikult oli ta ka Kreutzwaldil positiivne kangelane, vahepeal on tavaks saanud teda lollina kujutada. Pigem naasen ma juurte juurde, aga mitte päris - ta pole siiski vägilane, vaid tavaline mees, kes võtab vastutuse enda peale.”
Ajakirjanik Inna Grünfeldt:
“Andrus Kiviräha arendatud “Kalevipoeg” pakub traagilise kangelase loo komöödiana. Näidendis jagub kapaga nalja, vaimukust ja võrratult tavatuid lähenemisi. Ent narrirüü varjus peituv iroonia on kibe. Vaataja ja kõigi tema rahvuskaaslaste ette asetatud muigega mahendatud peeglit võib võtta naljana või kiruda, ent kirjaniku torkav tõde on halastamatu.
Hoogsa suleviipega - või hiiretõmbega - kilplasrahvalt ja Kalevite kangelt pojalt tolmu pühkinud Kivirähk tuletab rahvustegelikkust elegantselt meelde, jättes (vaimu)jõulise juhi kuulujuttude järada ja tölpluse tallata. “Kündsin. Siis kündsin… Jälle kündsin,” arutab Kalevipoeg isa kalmu veeres. Ta on teinud, mida oskas. Tema rahvas aga külvab soola ja püüab siga. Kogu kirev “Kalevipoeg” on just nii üheselt või mitmeselt mõistetav, kui vaataja seda tahab, oskab või soovib.”
